Kellega tegu?
Maksusaaja (payee) on vahetuse üks osapool nimelt see, kes saab makse. Maksusaajale makstakse kas sularahas, tšekiga või hoopis muu ülekandega, mida sooritab maksja (payer). Maksja saab seejärel vastu tooteid või teenuseid. Maksusaaja nimi on lisatud vahetuse arvele ning üldiselt viitab see naturaalsele isikule või entiteedile nagu ettevõte, usaldusfond või haldaja.
Maksusaaja lahti seletamine
Panganduse situatsioonis peab maksusaajal olema aktiivne konto, mis on heas seisukorras ning läbi mille saab üle kanda raha maksja poolt.
Võlakirjade puhul, läbi mille üks osapool lubab maksta teisele osapoolele eelnevalt kindlaksmääratud summa, on selle makse saaja tuntud kui maksusaajana. Tehingu osapoolt, kes makse teeb, nimetatakse aga maksjaks. Võlakirjade kupongimaksete osapool, kes saab endale kupongi, teda nimetatakse maksusaajaks ning võlakirja emitenti nimetatakse maksjaks.
Investeeringute haldamise tehingutel on sageli maksusaaja kontod, millele maksed laekuvad, et see oleks kasulik kliendi eraldi kontole. Näiteks võib üksikisiku individuaalsele kontole panuse andmisel kirjutada klient oma pangakontolt tšeki oma investeerimise haldamise ettevõttele, kus maksusaajaks on ettevõtte nimi, kellele läheb kliendi hüvitis (for the benefit of – FBO). See ilmneb kui “XYZ haldaja FBO John Smith”. Rahalised vahendid deponeeritakse lõpuks John Smith´i kontole, kui maksusaajale ning XYZ haldaja on kontohaldur.
Maksusaajaid võib olla aga ka rohkem kui ainult üks osapool. See juhtub tavaliselt elektrooniliste ülekannete puhul, kui inimene võtab välja raha maksja kontolt ning jagab selle mitmesugusteks maksusaajate eraldisteks. Olenevalt panganduse institutsioonist, võivad sellist tüüpi tehingutel olla heakskiidetud nõuded numbritele, protsentitele ja kontode tüüpidele.
Vahel võivad maksusaaja ning maksja olla hoopis üks ja sama osapool. Seda võib juhtuda siis, kui üks persoon kirjutab tšekke, võtab raha välja ning seejärel deposiidib või kannab elektrooniliselt üle raha oma ühelt kontolt teisele.
On hea tava tagada see, et maksusaaja ja maksja on omavahel kokku leppinud summa, mida osapoolte vahel üle kantakse. Maksusaajal on võimalus võtta vastu või hoopis tagasi lükata kogused, mida talle makstakse, põhinedes osapoolte vahel olevale nõusolekule või lepingule.