Ujuvast vahetuskursist

Mis on ujuv vahetuskurss?

Ujuv vahetuskurss (floating exchange rate) on kord, kus riigi valuuta hind määratakse forexi turul, põhinedes pakkumisel ja nõudlusel teiste valuutade suhtes. See on vastupidine fikseeritud vahetuskursile, kus valitsus määrab hinna enamjaolt või täielikult.

 

Kuidas ujuv vahetuskurss toimib?

Ujuva vahetuskursi süsteemid tähendavad pikaajalisi valuutahindade muutuste peegeldumiste majandusliku tugevuse suhtes ja intressimäärade erinevuste vahel erinevate riikide vahel.

Lühiajalised liikumised ujuva vahetuskursi valuutas peegeldavad spekulatsioone, kuulujutte, katastroofe ja igapäevast valuuta pakkumist ja nõudlust. Kui pakkumine ületab nõudluse, siis see valuuta langeb ning kui nõudlus ületab pakkumise, siis see valuuta tõuseb.

Ekstreemsed lühiajalised liikumised võivad tuua kaasa keskpankade sekkumise, seda isegi ujuva intressimääragakeskkonnas. Kuigi enamusi suuri maailma valuutasid peetakse ujuvateks, võivad keskpangad ja valitsused sekkuda, kui riigi valuuta muutub liiga kõrgeks või liiga madalaks.

Valuuta, mis on liiga kõrge või liiga madal, võib negatiivselt mõjutada riigi majandust, mõjutades kaubandust ja võimet võlgu maksta. Valitsus või keskpank üritab seejärel rakendada meetmeid, et liigutada enda valuutat rohkem eelistatud hinnani.

 

Ujuvad versus fikseeritud vahetuskursid

Valuutahindasid määratakse kindlaks kahel viisil: ujuva intressimääraga või fikseeritud intressimääraga. Nagu ülalpool mainitud, siis ujuva intressimäära määrab avatud turg läbi pakkumise ja nõudluse. Seega, kui nõudlus valuutale on kõrge, siis selle väärtus suureneb. Kui nõudlus madal, siis see ajab selle valuuta hinna madalamaks.

Fikseeritud või kinnitatud määr määratakse valitsuse poolt läbi oma keskpanga. Määr kehtestatakse teise suure maailma valuuta (näiteks USA dollar, euro või jeen) vastu. Et hoida seda valuutakurssi, ostab ja müüb valitsus enda valuutat selle valuuta suhtes, millega see seotud on.
Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemisel aastatel 1986-1973, lubati suurema osa maailma suurimate riikide valuutadel vabalt ujuda.

 

Ujuvate vahetuskursside ajalugu Bretton Woodsi lepingu kaudu

Bretton Woodsi konverents, mis kehtestas valuutade vääringute standardi, leidis aset 1944. aasta juulikuus. Kokku kohtusid 44 riiki, mille osalejad piirdusid II maailmasõja liitlastega. Konverents asutas Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund – IMF) ja Maailmapanga (World Bank) ja kehtestas fikseeritud vahetuskursi süsteemi juhised. Süsteem kehtestas kulla hinna 35 dollarit untsi kohta, kus osalevad riigid sidusid oma valuuta dollariga. Lubatud oli ühe plussi või miinuse protsendi korrigeerimine. USA dollar sai reservvaluutaks, mille kaudu keskpangad tegid sekkumisi intressimäärade kohandamiseks või stabiliseerimiseks.

Esimene suur pragu süsteemis ilmnes 1967. aastal, kus toimus rünnak Suurbritannia naelale, mis viis 14.3% devalveerimisele. President Richard Nixon võttis 1971. aastal Ameerika Ühendriigid maha kulla standardist. 1973. aasta lõpupoole oli süsteem kokku langenud ning osalevatel valuutadel lubati vabalt ujuda.

 

Valuutasse sekkumise katse ebaõnnestumine

Ujuva vahetuskursi süsteemides ostavad või müüvad keskpangad enda kohalikke valuutasid, et kohandada vahetuskurssi. Selle eesmärk võib olla volatiilse turu stabiliseerimine või suurema muutuse saavutamine vahetuskursis. Kekspankade grupid, nagu G-7 riikides (Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid), töötavad tihtipeale koos, et mõju suurendamiseks koordineerida sekkumised.

Sekkumine on tihtipeale lühiajaline ning alati ei ole see edukas. Märkimisväärne näide ebaõnnestunust sekkumisest toimus 1992. aastal, kui rahastaja George Soros juhtis rünnakut Briti naela vastu. Valuuta oli sisenenud Euroopa vahetuskursimehhanismi (European Exchange Rate Mechanism – ERM) 1990. aasta oktoobris; ERM-i eesmärk oli piirata valuuta volatiilsust euro kasutuselevõtuna, mis oli veel planeerimise etapis. Soros uskus, et nael oli sisenenud ülemäära kõrgele tasemele ja ta seadis ülesse ühise rünnaku valuuta vastu. Inglismaa pank oli sunnitud devalveerima valuuta ja taganema ERM-ist. See ebaõnnestunud sekkumine maksis Suurbritannia riigikassale 3.3 miljardit naela. Seevastu teenis Soros aga üle ühe miljardi dollari.

Keskpangad saavad samuti sekkuda kaudselt valuuta turgudes, tõstes või madaldades intressimäärasid, et mõjutada investorite rahavoogude voolamist riiki. Kuna katsed kontrollida hindasid on ajalooliselt läbikukkunud, on otsustanud paljud riigid valida selle, et lasta enda valuutal vabalt ujuda ning seejärel kasutada majanduslikke vahendeid, et aidata seda ühele või teisele suunale lükata, kui see liigub nende mugavusest liiga kaugele.

2019-06-03T15:27:03+03:00
PGlmcmFtZSB3aWR0aD0iMTAwJSIgaGVpZ2h0PSIxMDAlIiBzcmM9Ii8vd3d3LnlvdXR1YmUuY29tL2VtYmVkL3NCV1BDdmR2OEJrP2F1dG9wbGF5PTEiIGZyYW1lYm9yZGVyPSIwIiBhbGxvd2Z1bGxzY3JlZW4+PC9pZnJhbWU+
ENJOY AURORA BOREALIS
TASUTA PROOVIVERSIOON
Sisesta enda e-posti aadress ning testi meie robotit “DEMO” kontol ilma päris rahaga kauplemata!
*
TASUTA PROOVIVERSIOON
Sisesta enda e-posti aadress ning testi meie robotit “DEMO” kontol ilma päris rahaga kauplemata!
*